Sisukord
Tulevikus ei ole enam tähtis, kes on targem, tugevam või rikkam. Tähtis on hoopis see, kas me oskame päriselt hoolida. Kas me oskame üksteist hoida.
Kuulasin eile vestlust Mo Gawdat’i ja Steven Bartlett’i vahel, milles nad rääkisid tehisintellekti kiirest arengust, mida pole enam võimalik peatada, ja mida see võib inimkonnale tähendada. Kuigi podcasti kaanefoto võiks jätta mulje, et tegu on maailmalõpu hõngulise aruteluga, oli vestlus tegelikult ääretult südamlik ja sügav.
Mo Gawdat puudutas oma mõtetega meie inimlikkuse tuuma, rõhutades, et armastus, kokkuhoidmine ja hoolimine on meie tuleviku tõeline valuuta. Kõik muu, nagu raha, võim, konkurents, hakkab kaotama oma tähendust.
Kui sellised teemad sind kõnetavad, siis soovitan seda vestlust soojalt kuulata.
See podcast inspireeris mind ennast kirjutama lõpuks ühest väga olulisest teemast.
Mida tähendab tegelikult üksteisest hoolimine?
Ükskõikus / Indifference
Saan seda kõige paremini kirjeldada läbi enda näite. Olen terve elu olnud lahke ja hea teiste inimeste vastu, aidanud nii palju, kui olen suutnud. Kuid tagasi vaadates näen selgelt, et see ei tulnud alati südamest, vaid sügavast soovist saada aktsepteeritud ja teenida välja teiste armastus ja heakskiit.
Alles siis, kui alustasin päriselt enesearengu teekonda, jõudis minuni see taipamine, et “tõeline armastus teiste vastu saab alguse ainult armastusest iseenda vastu.” Ainult siis saab armastus kiirguda sinust iseenesest ja teistest hoolimine ei ole enam seetõttu küsimuse all. See on täiesti loomulik tõmme ja vajadus. Me oleme inimestena tegelikult loodud headeks ja üksteist hoidvateks. See ei ole eraldi oskus, mida peab õppima. Vaid meis on lihtsalt liiga palju segavaid mustreid ees, mis ei lase meil olla ega käituda armastavalt.
Tehes tööd iseendaga, hakkad üha rohkem tajuma, kuidas me kõik oleme tegelikult üks ja tehes liiga teisele, teed sa ka liiga iseendale. Aga see on suur tõde, mille üle mõtiskleda. See ei ole tihti peale meile iseenesest mõistetav. Meie maailmas on kaua valitsenud illusioon, et eraldatus teeb meid tugevaks. Kui ma võtan teiselt, siis saan ise rohkem. Tegelikkuses külvab see maailma ainult rohkem kibedust, kaost ja kannatusi.
Sellel hetkel, kui pöörasin mõned aastad tagasi pilgu iseendasse, siis sain aktsepteerida ja tunnistada väga karmi tõde. Ma olin tegelikult ääretult ükskõikne teiste inimeste vastu ja ka iseenda vastu, sest minus endas oli tegelikult nii palju allasurutuid tundeid (kibedus, viha, kurbus jne). Ma ei osanud ennast armastada ja seetõttu ei osanud ma ka tegelikult teisi armastada.
Teadsin ka, et ainus viis selle muutmiseks on hakata kõiki neid tundeid ükshaaval päriselt läbi tundma, et kogu seda pagasit hakata lahti pakkima.
Toon siia ka mõned näited, et oleks kegem aru saada ja et see jutt ei jääks lihtsalt ilusateks sõnadeks.
Kujuta ette, et käid iga päev tööl, mis sulle tegelikult ei meeldi. Sa püsid seal, sest „elu vajab elamist“ ja arvad, et muud võimalust pole. Aga mis selle all tegelikult toimub?
Sügaval sees võib sinus peituda hoopis uskumus: „Raha tuleb ainult tegevustega, mida ma ei armasta. Kui ma järgiksin oma südant, ei jääks ma ellu.“ See on üks kõige sügavamaid kollektiiivseid hirme.
Kui sa sellele uskumusele ja iseenda tunnetele ei julge ausalt otsa vaadata, siis mis tegelikult toimub, on see, et sa sügaval tasandil ei austa iseenda energiat ega aega. Sa ei lase enda tõelisel osal särada ja esile tulla, sest arvad, et see pole võimalik. Mis tähendab, et sul tegelikult puudub selles teemas tõeline enesearmastus.
Nüüd, kui sina ise ei ole seda osa endas aktsepteerinud ja vastu võtnud, siis on täiesti loomulik, et sa oled ka vihane teiste inimeste suhtes, kes näiliselt on õnnelikud, edukamad ja teevad tegevusi, mis tuleb kergusega. Isegi, kui sa püüad teeselda ja korrutada endale affirmatsioone ja mõelda positiivselt, siis … armastus ei saa päriselt esile tulla, kuni sa pole iseenda sügavamaid kihte läbi tunnetanud.
Ja töö või raha pole ainsad uskumused, mis meid kammitsevad. Neid on tohutult.
- Ma ei vääri armastust, sest mehi/naisi ei saa usaldada.
- Ma ei vääri tervet keha, sest ma ei oska enda eest hoolitseda.
- Ma pole piisav. Jne.
See kõik viibki selleni, et eneseareng ei ole pehmete kristallide ja roosade afirmatsioonide tee. See tee ei pruugi alati lilleline ega kerge olla. See töö on toores julgus ja ausus vaadata endale otsa ka nendes kohtades, mida sa kõige rohkem häbened, kardad ja mille eest sa põgened. See on armastus. See on tõeline tingimusteta armastus. Kui julged armastada kõike, mida sa enda sees näed. Ka neid osi, mis on koledad. Ka neid, mida sa pole pidanud armastuse vääriliseks.
Sellest kohtumisest saab sündida empaatia. Kui oled tõeliselt vaadanud otsa enda haavadele, siis hakkad nägema ka teisi inimesi teise pilguga. Sügavamalt. Päriselt. Ilma hinnanguteta. Sest sa tead, et mitte keegi meist pole täiuslik ja me kõik kanname enda hinges meeletuid koormaid, mida me peidame rohkem või vähem osavamalt.
Valgus on alati peidus pimeduse taga. Seetõttu on mind alati kõnetanud sügavalt lause. “There’s always light in the darkness and there’s always darkness in the light.” Meie elu on duaalne ja aktsepteerides mõlemat poolt, saame hakata tundma terviklikkust. Valgus saab sündida, kui oled julgenud läbi minna pimedusest. Ja just seal, nende sisemiste protsesside keskel, sünnib hoolivus. Tõeline hoolimine ei tule sellest, et “sa pead olema hea inimene”. See sünnib siis, kui oled iseenda tumedamate kihtidega rahu teinud.
Seega tulles tagasi esialgse küsimuse juurde: “Mida tähendab üksteisest hoolimine?” See algab julgusest aktsepteerida seda, mis meil praegu siin maa peal päriselt toimub. Otsida valguskiiri ka pimeduses ilma hinnanguteta. Mõista, et koledad teod saavad sündida suletud südametest ja suletuid südameid avab ainult mõistmine ja aktsepteerimine. Armastus ei teki reeglitest, piirangutest, hinnangutest, häbistamisest ja julmusest. Armastus sünnib armastusest. Ja see armastus saab saada alguse ainult sinust endast ja julgusest vaadata endale tõeliselt otsa. Austa ennast. Armasta ennast. Ja maailm armastab sind vastu.
Sünnikaardi lugemine on üks võimalustest, mis aitab sul näha ennast terviklikumalt
Enesearengu teekonna alguses otsisin ma palju võimalusi ja viise, kuidas iseendaga tööd tegema hakata, kuid paljud meetodid ei kõnetanud mind. Liiga tihti oli seal kellegi teise välise hinnangu andmist, mille taga puudus minu jaoks sügavam tõde. Millele see teise inimese argument tegelikult toetub? Kuidas ma saan kindel olla, et saan seda usaldada?
Enda leidmise teekonna alguses puudub meil sageli täielik arusaam oma tegelikust olemusest. Oleme enamasti hunnik väliseid programme ja toimime selle najal, kuidas meid on õpetatud käituma, rääkima, liikuma, tegutsema. See tähendab, et me alles hakkame ennast avastama, ja see on väga haavatav ja hell koht, milles olla.
Pärast pikki aastaid erinevaid süsteeme ja meetodeid katsetades jõudsin ma Human Design’i ja Gene Keys’i juurde. Nende kaudu hakkasin ka astroloogiat uue pilguga nägema. Mind kõnetas just see, et need süsteemid näitavad sinu olemust puhtalt ja selgelt. Mis kvaliteete sa endas kannad ja kuidas need saavad avalduda nii kõrgemas kui madalamas väljenduses. Sa näed enda duaalsust. Kirjutasin ka siinses postituses lähemalt, et “Kuidas su sünnihetk määrab su elu suuna”.
Mina avastasin nende süsteemide kaudu enda kohta, et mul on sügav enesearmastuse haav. Nägin ka selgelt, milliste teemadega see seotud on. See teadmine ei toonud muidugi kohest muutust – ka teadmine ise nõuab tööd iseendaga, et hakata neid osi endas päriselt tunnistama ja märkama, kust need on alguse saanud. Aga see annab kindla lähtekoha ja tugeva aluse. See justkui tuletab meelde mingi unustatud osa oma hingest. Ja see ongi oluline, et kuidas hakata taas mäletama enda erilisust ja unikaalsust. Isegi kui selle nägemine on alguses valus ja hell, saab su hing hakata ise sind juhatama. Just see ausus ja suurema süsteemi tajumine meie inimolemuse taga on mind kõige enam puudutanud.
Kui ma jutustan inimestele nende sünnikaartidest, siis on oluline teada, et ükski sünnikaart ei paku automaatseid lahendusi kõigile elu probleemidele. Aga see saab anda väga selged suunised ja juhised, et miks sa oled enda ellu valinud just need väljakutsed ja mida sa oled tulnud nende kaudu õppima. See annab kätte sinu spetsiifilise mehhaanika, millele toetudes saad hakata usaldama iseennast ja läbi selle leidma ka vastuseid ja nautima seejuures ka tõeliselt teekonda seda tehes. Üks kõige erilisemaid osasid selle juures ongi Human Design inimtoimimise mehaanika, mis läheb niivõrd spetsiifiliseks, et sa saad lausa teada, millisel viisil sa oled mõeldud sööma.
Mulle meeldib vaadata seda nii: meie elu siin maa peal on nagu aarete jaht. Me sünnime siia, aga enamik meist ei mäleta, miks me tegelikult siia tulime. Sünnikaart on justkui aarete leidmise kaart või manuaal, mis aitab sind suunata ja juhendada vastuste ja õige teekonna leidmisel, mis on sobilik ainult sulle. Ja kusjuures ootamatu paradoks seisneb selles, et me oleme harjunud otsima vastuseid endast väljaspoolt, kuid tegelikult on need alati peidus meis endis. Väline maailm on vaid peegel, mis aitab meil iseennast selgemini näha. See on suur mõte, mille üle tasub mõtiskleda ja sellest aru saamine nõuab aega.
Seega, kui tunned end eksinuna, kadununa, hirmude keskel või lihtsalt uudishimulikuna, räägin sulle meeleldi lähemalt sinu sünnikaardist. Alustan alati sellest, et tutvun sinu kaardiga ja küsin sinult konkreetseid küsimusi, et paremini mõista sinu senise elu väljakutseid, kogemusi, rõõme ja muresid. Just nendele vastustele ja sünnikaardist saadud infole toetudes jutustan ma sulle pika loo sinust endast, toetudes eriti neile punktidele, mida sa ise oled kõige rohkem esile toonud.
Aitäh Sulle, kui lugesid selle pika loo lõpuni. Soovin sulle imelist eneseavastamise teekonda, armas hing.
Stella Luna M.
